Läheneme sihtkohale

Hommik on meil ärevust täis, kõik kibelevad juba ju mägede vahele. seega loeme minuteid hommikusöögini, et saaks kiirelt liikuma hakata. Inglise keelega on siin maal ilmselgelt probleeme, kui eelmisel õhtul meile öeldi, et hommikusöök on „ten, no...nine, no... eight!“ siis  buffeti ukse taha minnes, selgus, et tegelikult oleks võinud juba tund varem end laua taha sättida.

Söök on rikkalik ja päevases valguses on ka maja kõike muud kui poolalik. Mari teatab, et „see on kõige ilusam koht, mida ta Poolas näinud on!“ Erinevad munaroad, salatid, võileivad, pannkoogid, kohupiimakoogid u name it, kõik on olemas, tekib küsimus, mis hingehind välja käidi. Tõsi, tagasitulles, peaks valima vähe tagasihoidlikuma ööbimiskoha, et eelarves püsida, kuid kõik on nõus, et need voodid olid oma hinda väärt.

Tänane rooli keeraja on Lenno, Kait rõõmsalt assisteerimas, ja agiteerimas, et eelmine päev samal ajal oli seltskond juba hoopis teises konditsioonis, kuid täna siis kõik rahulikumad ja Kait saab üksi tipsutada. Kaisa jätkab väiksele musirullile antud lubaduse täitmist ja võtab välja oma käsitöö kotikese. 

Jürgen pommitab notsusid, maTu kogub tehnikat oma sülle. Räägime ka teise bussiga, kes on Saksamaal, naised tervitavad üksteist ja mehed jagavad niisama magusaid kommentaare vastamisi. 

Ekipaaž nr 2 on vahepeal jõudnud Saksamaale ja punane buss oli saavutanud politsei tähelepanu. Loodeti vist leida illegaale, kui aga tagumine üks lahti tõmmati ja pollar kolme blondi nägi oli ülatushüüe garanteeritud. Hüüe meelitas ligi ka paarimehe, kes samuti plikad üle vaatas. Illegaale ja ebaseadulikku riiki sisenemist ei tuvastaud ning reis Berliini poole võis järkuda.

Ekipaaži nr 1 kütuse võtmine on täpselt planeeritud, Lenno valis kohe alguses endale meelepäraseks tanklaks Neste. Kuna tanklani me välja ei vea, siis teeme väikse refilli Lotuse tanklas aga kuna nimi meile ei sobinud siis võtsime vaid 8liitrit, et siis end täis laadida eemal olevas Nestes. Teele jääb paar teemaksuputkat ja u 10km enne tanklat,maksame teemaksu ja vsjoo, meie Mersu on kutu, ei mingit elumärke. Kait paneb Evenslastele kohe ka sõnumi teele "Pole minu süüüüü!" Üheskoos võtame vastu otsuse, et kõiges on süüdi Guids. Helkurvesti-meestest meile palju abi pole. Meie küsime abi ja nemad „vabatahtlikult“ otsivad meid läbi. Peale väikest sebimist saame nr, nö takso, kõne, seletab üks, teine ja kolmas, lõpuks saab telefoni üks helkurvestlane, kes murkade keeles teeb asja selgeks, lepime kokku tasu ja jääme oma diislit ootama. Autod tulevad ja lähevad aga meil on veel aega, see võiks uus hittlaul olla.

Lootus uus, meie taha pargib Eesti autorent buss, kuid selgub, et ka neil on kitsas käes...kõlab rohkem küll eestlasliku kadeduse moodi aga pole hullu, peale pooletunnis ootamist on meie abimees kohal, nägi välja kui professionaal, võttis oma lehtrikese, arveldasime arved ja saime oma diisli, spetsialist andis ka juhtnöörid, kuidas nüüd autot käivitada ja lõpuks see õnnestubki, wiiiiiii!

Nüüd täiel aurul edasi. Selgub, et teine seltskond on viimased 2h kiirteel ummikus seisnud, lund sajab ja teeolud ei ole kõige paremad. Võtame siis suuna Nestele, seekord ääreni täis!! Bensukas oli tasuline kontrollita wc aga ustav maTu pani oma viimased sendid  korvikesse ja küsimusele, mis ta järgmine kord teeb, vastas: „Ma siis pissin jänest“...vaene süütu jänku.

Kõhukorin annab tunda ja suundume mäkki, meie esimesed burksid sellel reisil. Üks happy meal, palju American burgereid, maTu jääb vaid vanale kindlaks – Big Mac! Ivo näitab üles soovi ise rooli keerata, Lenno ei lase seda mitu korda endale öelda ja juba ta ongi uksest väljas, et kõrvalolevast benskukast, endale üks six-pack sebida.

Lumesadu on ka meieni jõudnud, teel näeme järjest õnnetusi, teisel suunal on üks reka, teel täiesti põiki ja kogu suuna kinni pannud... Eriti julgustavad need vaatepildid just pole.

Lenno on muhe tagaistmel, Kaisa kirjutab seda siin, Kait kogub tuure esipingis ja lõbustab autojuhti. Ilmaolud on vahepeal päris kehvad, lausa üllatav, et kiirteel lastaks nii lumiseks muutuda. MaTu on DJ rollis ja laseb meile 90ndaid. Evenslased on üsna lähedal sihtkohale, saadame neile toidu ostulisti ja paljastame suure saladuse, kus koduvõti peidetud on. Post lisab kiirust ja Kait tõstab detsibelle. Lenno paneb klapid kõrva ja degusteerib oma kümmet einevat õllet ja on niisama mugav.

Pool tunnikest ehk veel ja ka Kaisa leiab oma kõrvaklapid, Kait parandab endiselt Postile maailma asju. Viimane peab vabralt vastu, viimase lõpu peal annab esiisme põis tihedalt tunda ja peatusi on rohkem kui rubla eest. Viimases peatuses on Kaidul isegi keeruline bussi leida ja kõnnib sellest edasitagasi, mitu korda mööda. 

Ees on viimane pingutus, mägiteel, kuulame Kaidi Mignougi. Kaidu kaardilugemisel võis alati mürkki võtta, et kui Kait ütleb paremale, siis keera vasakule. Tavaline situatsioon oligi, et Kait raiub paremale, paremal ja koor tagant karjub VASAKULE!!! 

Lõpuk lõpuks jõuame kodusse. Uimane, kuid rõõmus Guids tuleb meile uksele vastu, temagi on meid vapralt oodanud, teised ammu põõnavad.

Läheb voodite jagamiseks, paremad palad on loomulikult läinud, Kait jonnib, et kui tema peab kapis magama, siis pigem läheb kohe koju tagasi. Võtab ta kindlaks sihiks, et poeb, kasvõi kellegi külje alla, juba sooja voodisse. Nii ta siis käibki kordamööda kõiki uksi läbi ja kiusab magajaid, otsides endale voodikohta. Viskab kulpi Evensile ja pimestab neiusid. Ühe toa uks on kinni aga valgus kumab, Kait teeb kopp-kopp ja küsib:

"Kes seal on?" 

Vastus: „Lenno!“
Kait: "Kas sa oled üksi seal?"
Lenno: Jah...

 See mis sealt ruumist väljus koos Lennoga, oli midagi ...millest me täpsemalt ei räägi seekord ;)

Maja on meil nagu kääbuste oma, ukseavad on mõeldud ~170cm pikkustele inimstele. Vaatame reisilõpuks, kellel rohkem muhke, see võidab!

Õppetund sellest päevast: Kuna sel päeval sai kütust paaki tirtsutatud 4 KORDA!!!, siis õpime, et koonerdamine pole kokkuhoid! Ja muidugi "Meil on veel aega!"