Sölden 2013 video

Meie marsruut

Ja ongi kõik, nagu näha siis kujunes meie Austriast üks vägagi tasukohane  trip, niimoodi on alati tore reisida :)

Eesti -> Poola
Day 1: 1106km (19,5 h)
Ööbimine: Hotel Afrodyta Business & SPA

Poola -> Austria
Day 2 1281km (15h20min)
Ja olimegi kohal. (2387km)

Austria-Poola
Day 1 1387km (16h)
Ööbimine teeääres "punkris"

Poola->Eesti
Day 2 975km (13h20min)
Ja olimegi kodus. (2362km)

Pai Kaidule laheda interaktiivse kaardi eest. (2 pilti on pisut valesti hüpanud, grupika tegime me kodus mitte mäel ja gondlialune kogunemine, ei toimunud mitte meil kodus vaid nr 2. gondli all.)

Exceldus

Lõpetuseks ka väike rahaasjade kokkuvõte.

Maja - 1292 (92€/nägu)
Bussirent - 300 (23€/nägu)
Poola ööbimised - 404 (50.5€ /nägu poolele seltskonnale)
Kütus - 1 480 (106€ nägu)
Muud transpordikulud - 127 (9€/nägu)
Söök - 291 (21€/nägu)
Mäepilet - 241€/nägu

Kogukulu 491€ või 540€ per nägu, millele lisandus veel mäe peal söömised, alkohol ning Aqua Dome külastus vastavalt valitud paketile.

Jõuame koju

3.03

Äratus 6:45 ja 7st väljasõit, kõik tõdesid, et uni oli väga magus ja jätkasid norksamist bussis. Seekordne roolimees on Lenno. Peale 2tunnilist sõitu hakkavad vaikselt silmad avanema ja teeme hommikusöögi mäkis, midagi uut jällegi, Mari proovib mäki pannkoogid ära, täitsa OK.

Bussis jätkame Sõprade maratoniga.

Evenslased teavitavad meid Eestisse jõudmisest 10:29, meil sel hetkel veel paras ports kilomeetreid alles ees. Mida lähemale kodule jõuame seda kehvemaks tee kisub. Lumi sajab praktiliselt horisnotaalselt, tee on jäine ja tuul meeletu. Korra saame bussi ka pea risti teega, edasi kulgeme pisut rahulikumas tempos.

Peale Sõpru teeme Mart Juure ja Andrus Kivirähnu maratoni, kuni jõuame kodumaale, küll on hea näha silti "Eesti Vabariik". Meiega samaaegselt jõuab piiripunkti ka Olerai buss, teatavasti on osad meist sama bussiga ka paar korda reisil käinud ja mõned näod tulevad ka tuttavad ette. Lennol lausa täitsa sõber lehvitab, küsimusele "Kust tulete?", pidi sõps küll kõrvalolijalt abi paluma, tundub, et oli raske reis :)

Poole kümne ajal õhtul ületame ka Tallinna piir, läheb suuremaks embamiseks ja vesistamiseks.

Reisimuljetega on nüüd ühelpool. Aitähh kõigile kallikestele toreda reisi eest. Vartsi vaatame muuvina ka, kuidas Guids söögilauas protestib ja Lenno tagumiku ära lööb...
Seniks aga häid ideid järgmiseks reisideks :)

pai.
k.

Hakkame koju tulema

2.03

Äratus kl 6:00, mõni agaram aga tõusis juba tund varem, et saaks Poola poole kimama hakata. Evenslastel oli ikka nagu sõjaväes, punkt kl 7 väljasõit, kes hilines see maha jäi!

Teine buss ootas, et need ülejäänud kümmekond muna saaks keedetud ja siis 20min hiljem hüppasid samuti bussi. Kiirelt võti peamajja ja hakkame tiirutama. Ilm on jällegi väga ilus, varahommikule kohane tihe udu, aga ei ühtki pilve.

Mida madalamel laskume, seda soodsamaks läheb kütus, me ju juba teame kuidas kütuse pealt kokkuhoida. :)

Mersu sõit kulgeb rahulikult, keegi ei julge igaksjuhuks pudelit avada enne kui lõunapausil on täpne plaan paikka pandud. Hommikupoole teeme Sõprade maratoni, Iff on vapralt roolis ja hoiab tempot 140ne ringis. 

 

Saksamaal sattusime me täitsa kevadesse, lumest pole lõhnagi, päike kütab ja välja +5, mõõõnus!

 

 

Peale lõunapausi läheb meeleolu lustakamaks. Uskumatu aga Lennol on endiselt õllesid, mida degusteerida, seekord koos maTuga.

Kui tavapärased klaaspudelis õlled hakkavad igavaks muutuma siis ühest peatuspaigast tulevad need kaks 5liitrise vaadiga ja sõit võib jätkuda.

Evenslased teavitavad, oma kulgemisest kui on ületanud Poola piiri. Meie neist u 100km tagapool, kuid et pisut torkida, teatame, et "Kaunases on jõhker ummik ja nad võiksid Premi kaudu sõita!"

Päikeseloojanguga toimub juhtide vahetus, rooli asub Jürgen ja hakkame pisikest Poolat läbima. Meie teine burxipeatus reisijooksul. Kait ja Iff proovivad ka mäkki korvpalliplatsi ära. Südaöö paiku otsime öömaja, esimene asutus, kuhu spiooni saadame osutub hospitaliks, kuigi me olime nõus maksma, ei tahtnud nad meid võõrustada. Pole probleemi, paar km edasi leiame oma voodid.

Seekordne öömaja on juba tuntud Poola kvaliteet – oma jalustrabavate lambikuplite, olematute lülitite ja auguliste ustega. Seekord saame 2 tuba, kummaski 4 voodikohta, kiire jagunemine, norskajad ühte ja naised + Jürgen teise. Esimene tuba aga ei sümpatiseerunud naistele kohe mitte ja kuna seal tegelikult oli hoopiski 5 voodikohta, siis kiire vahetus, mis meie kallitele poistele kohe üldse ei meeldinud ja seda pidime kuulama veel tükk aega. Ja kui mõni naine julges veel nina üle poiste ukse viia, tuli sealt ainult kriitikat - mehed! Une magusust see aga ei mõjuta, kuigi seina paksus on olematu ja poiste tuba ei saa mitte unne minna, siis naistekas on sügavas unes kohe kui tuli kustu saab.

6. (viimane) mäepäev

1.03.13

Täna hommikul äratab pannkoogi praadimislõhn. Lõpuks alla roomates, on esimene portsion juba lauale pandud ja saab heamaitsta. Kadri räägib huvitava loo, et kui tema öösel wc käis, oli tuba sinist suitsu täis ja valgest riisist potis oli saanud pruun riis, kõik teised nägid samal ajal värvilisi unenägusid. Ei tea mida Jürgen ja Mari tegi, kelle magamistuba oli vahetult  köögi kõrval...
Väike hommikuvõimlemine ja suundumegi mäele.

Mäele jõuame nagu ikka poole 10 ajal, parkla on pilgeni täis, kuid järjekord polnud midagi erilist ja jõudsime aegsasti üles. Poisid ja Monsa läksid veel proovimata musta rada katsetama, teised nühkisid juba tuttavaid siniseid. Käänuga gondli ülemine osa oli hoolduse tõttu suletud ja seetõttu ei saanud teisele poole mäge minna. Ankrust ei olnud keegi meist vaimustatud.

Kaili, Kaisa ja Kadri suundusid edasi kodunõlvadele, kus tegid ka lõunapausi söögikohas, kus parajasti toimus iga reedene kontsert. Väike notice ka teisele grupile. Samaaegselt tuli ka teade, et gondel on avatud, kuid kontsert tundus ahvatlem ja nii suundusid ka teised kodunõlvale, kus võeti veel viimast sinistel nõlvadel ja siis nauditi ja visati sõrme esinejale laval.

Viimased ärkajad läksid suveniirishopingut tegema, Kaili suundus alla, et Liuxile, kes tegi koolitöid, pooleks päevaks mäekaart anda ja ise arsti juures oma õlga kontrollida (kolm on kohtuseadus - ühte arstipukti külastasid Kaili ja Kaisa ka mäel, kuid kuna nad nägid liiga reipad välja, et helikopterit või buraani kutsuda, anti neile täpsem kontakt, kust abi saab).

Kontsert kogus aina tuure ja mida lugu edasi seda tuntumad lood tulid ja rahvas rohkem kaasaelas. Zombie jäi kindlasti meie poiste lemmikuks.

Kui bänd lõpetas tuli pulti DJ, kes lasi mitu ringi Harlem Shake’i ja siis Gangman style peale, sai oma püüsad mõnusalt jõnksuma, ideaalne punk ideaalsele puhkusele.
Guids defineeris, et peol olnud venkud kandsid Kaisa mütsiga TÄPSELT sama värvi pesu, ei olnud grammi võrra heledam või tumedam, vaid täpselt samasugune tuhmroosa!!

Enamus suundub viimasele laskumisele ja nagu traditsioon juba oli siis viimane häng ka loetud meetrid enne lõppu, silla all. Kaisa ja Post laskusid gondliga külla ja nautisid veel viimast korda seda kaunist vaadet.

Kaili on parajasti ilusa Austria doktorihärra juures ülevaatusel, saab korralikud hinnagu oma seisundile. Ajada asju Eesti kindlustusega ja lisaks ilmarahata nänni, käe stabiilseks hoidmiseks. Süda rahul ja meel rõõmus, võib rahuliku südamega teekonda kodupoole alustada.

Viimane õhtu kujunes rahulikuks, jagasime muljeid oma lemmikutest ja vähem lemmikutsest Austria kommetest. Vaikselt igaüks pakkis oma stuffi ja üsnagi varakult unne...

5. mäepäev

28.02.13

Lenno on täna pudrumeister, Kaili on ööga rohkem invaliidistunud, Kaisal lubab käsi rohkem. Siirdume taas oma bussiga mäele. Kaisa ja Kaili lähevad arsti otsingule, et oma käesd/õlad lasta ülevaadata. Teised siirduvad esimese gondliga üles.

Arsti juures selgub aga enne kui saame üldse probleemist rääkida, tuleb maksta! Tegu on eraarstiga ja seda kindlustus ei kata. Ainuüksi röntgen on 200€, avalikhaigla on külast tunni sõidukaugusel. Loobume teenusest. Kaisa võtab ühe 600se ibuka ja käib küll.

Kiirelt leiame mäel ka teised, selgub et Lenno ajameelsus jättis ta telefoni autosse, millele ta siis järgi läks. Teised tiksusid nii kaua „kodu radadel“, tegime postkaardi pilte.

Jürgen ja Toomas avastasid parki ja tõmbasid ka kõik teised sinna. Lenno kimas tõstukiga meist üle ja kadus. Teised järgnesid, kuid mida ei olnud oli Lenno ja nii saidki kõik endale 15+ minutit päevitamisaega, nii et kõik olid pikali mäetipul ninad päikesepoole, kuni kannatus katkes ja laskusime, et teisele jahimaadele minna.

Ja siis edasi tippu, Lenno jõuab ka meile järgi, kuid kuuldes meie plaanist tuleb jonnipunn külla ja veenab ka enamuse meie seltskonnast ringi.

Niisiis, osad jäävad ootama/laskuma. Jürgen, Mari, Kaisa ja Post hakkasid ronima 90meetrit kõrgemale, mis võis teekonnaks teha u 300meetrit, mis võrdus 20min jalutamisega. Fakt, et õhk muutus aina hõredamaks ja joogipudel oli Guidsi kotis, ei teinud matka lihtsamaks. Üles jõudes tõdesime aga, et retk oli vaeva väärt, kuigi pilv ründas meie vaadet aga ikkagi oleme roninud 3340meetri kõrgusele ja saame omal nahal tunda, mida tähendab hõre õhk.

Palju palju pilte ja hakkasimegi kodu poole liikuma kuna oli plaaniks võetud teha lühem mäepäev ja tulla linnapeale seiklema. Traditsiooniline rada nr 30 venimine, peale pikka harjutamist, tulid täna 3 meest sealt klambreid lahti võtmata läbi (peale 4 päeva harjutamist).

Eelmisel õhtul kaotatud kaardimäng, tähendab Lenno jaoks vale jalg ees viimast laskumist. Teades, ajakulgu viimasel laskumisel, teeb Kaisa veel ühe tõusu, et siis gondliga alla külla laskuda, maTu, nii ustavalt ootab ja tuleb koos Kaisaga. Lenno põrutas aga nii kiiresti eest, et keegi ei näinudki, kuidas ta siis sõitis, peame vaid tema sõna uskuma.

Raja lõpus oli meie laskujaid ootamas pisut närvi aetud kutsuke, kellel Guids natuke üle saba sõitis ja kiirelt edasi pühkis. Tagant tulev Monsa sai aga kutsu viha enda peale, kui peni teda jalast purema hakkas. Publikut oli piisavalt, paljud saavad nüüd arvutiekraani taga itsitades vaadata, kuidas peni mäepäeal inimest kiusab. Alla jõuavad laskujad ja gondeldajad üheaegselt ja võetakse suund kodupoole.

Kodus täidab Guids oma eelmise õhtu kaotatud kaardimängu panuse ja ronib majataguse künka tippu ja tuleb sealt lauaga alla.

Naabrimees meil parajasti pügab oma täpilisi kitsi „mök-mök“, nunnu täpiline kiisu käis ka aetud karva vahel ringi. (nagu tavaliselt on meie kodu ümbritsetud lautadega, see ongi see miski, mis teeb Austria nii meeldivaks).

Mukime ja sätime end linna peale, Iff, kes lukustas end vannituppa esimesena, veedab seal rohkem aega kui meie tavapärane töllerdis, järgmine pesuline saab vannitoast suurema roosilõhna pilvekese osaliseks :))

Pisike suveniiri shoping, Kait, Kaisa ja Guids, siirduvad kohalikku lihapoodi, kust soetavad koju "suveniire" samalajal kui teised akna taga vesistavad.

Õhtusöögi teeme palkmajas. Suured plaanid olid peole minna aga noo, mis nende piduritega ikka peale hakkad. Tänane pidu oli siis baari asemel Sparis.

Maailma vaikseim sõit koju (seltskonnalt, kes läks linna peole). Kodus tõmbame asja ikkagi  rahuldavalt käima. Jürgen ja Mari lähevad linna peale romatikat tegema.

Mitu mängu bitchi, lisandus uusi väljakutseid järgmiseks päevaks.

Siim tegi sel päeval jälle katse lahendada kojamehe vahele jäetud sildike, seekord õnnestus korrakaitsjate majja sisse saada. Toimus suurem targutamine ja seletamine, mitte ei tahetud Siimu "õigeks mõista", kuni tuli juba vana tuttav sell, kes oli Siimu paar õhtut varem puhuma pannud ning nähes autos olevat kaadrit teda ka tänanud. Kiirelt tegi korrakaitsja oma kolleegile ka selgeks, et see mees on tänuväärt, mitte siin peenestamiseks "valesti" parkimise eest, mille peale tõmmati märkusesedel katki ja sooviti Siimupoisile head reisi jätku!

4. mäepäev

27.02

Kuna eelmisel õhtul olid kõik kutupiilud, siis hommikul olid kõik üsna varajased. Kait tubli tegi jälle putru, Kaisal ei lasknud käsi/õlg magada, nii et tema oli kiirelt Kaidu järel köögis. Toomasel on liikumine samuti raskendatud, kuid see ei takista tal kasvamist, hommikul oli jälle mitu cm pikem!

Juba minutid enne 8 on Siim kohal, pakume talle putru, kuid millegi pärast ta keeldub. Ei tea, miks puder küll kahvatud pisut praetud kukeseente kõrval!? Siimukest ootas hommikul kojamehe vahel kutse politseijaoskonda aruandma parkimise kohta. Enne starti teeme ka õige grupika ära.

Täna on gondli saba jälle lühem kui eelmistel päevadel. Mari ja Kaili siirudvad klambri parandusse, mis eelmisel päeval olid lõpetanud töötamise. Jürgen asetas Mari laua letile, mille peale asjapulk ütles „au-au-au“, Jürgen räägib ka seda keelt ja vastab „Auh, auh!?“

Kaisa plaanis arsti juurde minna aga kuna ühtegi punkti teele ei jäänud siis otsustas ta ühe 600’se ibuka jäägeriga alla võtta ja toimis.

Siirdutakse jällegi mäe teisele küljele, kus tegusamad suunduvad rajalt välja ja vigased ning väsinud, naudivad mõnusat laia, kiiret sinist rada tipust. Edasi rännatakse teisele poole, Kaisa suutis maTu ja Iffi ära moosida, et ka teha 3ndale tipule ristike taha. Kuna ilm on ilus, päikseline ja soe, siis kurk kuivab ja teeme peatuse, Kaisa saab sõnumi Kaidult „Oleme maailma tipus ja teeme drinki“.

Ära nad meid oodata ei tahtnud kuna väga külm pidi olema. Tulevad nad siis alla ja meessoo esindajad loomulikult krimpsutavad nina pika jalgsimatka kohta ja nii kaob huvi ka maTul ja Postil.

Sööma lähme rohkemakesi kui tavaliselt. Täna osutub valituks Lenno lemmik metsamaja.

Peale päikselist lõunat suundume kodunõlvadele, võtame lauge raja, laskumise tipphetk on kui Tom sõidab filmival Kaidul jalad alt. Iffil on plaan poolik päev teha ja seetõttu ka kainerool olla, kuna ilm on aga mõnus siis lebotsemiskohti on palju ja pikalt, ning kell liigub oma soodu. Ja nii siis jõuabki trio Iff, maTu ja Kaisa alla 16 ajal ja otsustavad hoopis päikseterassil mõned joogid teha ja teisi oodata.

Tänase päeva skoor on 1 suusataja, 1 laudur + kait sai niidetud meie seltskonna poolt.
Liux ja Siim lähevad matkale, et leida politseijaoskond, kuhu kutse kojamehe vahel kutsus. Peale mäkkeronimist leiti õige maja, kuid silt uksel "Me teeme oma tööd tänaval, mitte ei istu siin" rääkis enda eest ja täna oli see uks suletud.

Kaili ja Kaisa on paar parajaid, ühtmoodi vasakust käest invaliidid, nii et lahti riietamisel tuleb üksteist abistada,. Pärast, seda poistele rääkides, läheb neil kohe muuvi käima ja 10miljon „head ideed", kuidas võiks lahtiriietumisteenust osutama hakata.

Õhtu kujuneb väga meeleolukaks, lärm ulatub ilmselt kõrgemaisse mäetippu. Õhtusöögiks ribi ja „natuke“ riisi. Lenno on kokku kogunud hulganiselt erinevaid maitsvaid pealeka ampse, mille degusteerimine kestab hiliste öötundideni.

3. mäepäev

26.02 - Meistrivõistlused kukkumises

Nagu eelmisel õhtul sai räägitud, siis 7ks oli puder valmis, pai Kaidule. Ilm tundub mäel päikseline, nii et kaua me ei jokuta. Kadri ja Liux ei kiirusta ja tulevad hiljem järgi. Buss sooja ja kõik istuvad juba kohtadel kui Iff tuleb ja peab tõdema, et viimane hapupiimane istub rooli. Nii siis pandi täna tanki.

Tõstuki järjekord on märksa lühem kui eile, kuid ussi saame tatsata ikka omajagu aega. Esimese asjana lähme kohe mustale ja siis uuesti, ei olnud see kõigile meelepärane. Alla tulles jäi teele kiirlaskumisrada ja slaalomirada. Osavamad tegid mõlemad läbi.

Siirdume Gaislachkogl 3058meetri kõrgusele vaateplatvormile, ilm on kahjuks häguseks läinud ja tipust ei näe me suurt miskit, sellegipoolest teeme grupikaid nii kuis jaksame.

Laskume jällegi täitsa alla. Võtame raja alla teise gondli juurrde, mõnus metsavaheline käänuline rada, punt on päris suur, Kait puhkab ühel kurvil ja Kaisa tahab viibata, et ta ootaks ja kaamera võtaks ning jäädvustaks meie kulgemist, kuid tähelepanu kadus ning oligi kokkupuude maapinnaga, mis osutus väga valusaks. Järgmised paar minutit sai ainult teed blokeeritud ja kogutud end, et püsti saada. Käsi ei osutanud erilisi elumärke vaid oli üks suur makaron, peale kosutavat Jäägermeistri lonkse jätkus sõit vaevaliselt. Alla jõudes tegime korralikuma diagnoosi, erilist valu polnud, kuid tundetu jäse, mis küünarnukist kõrgemale ei liikunud oli siiski üsna ebameeldiv. Alla Kaisa ei vannu ja siirdume tagasi mäele, saab ka ühe käega hakkama. Poolest päevast aga siiski otsutab Kaisa loobuda ja päeva lõpetada. Enne teeme veel ühe korraliku vahukoorese kakaopeatuse.

Ilm on ilusaks läinud ja allajõudes jääb ikka süda verd tilkuma ja nii ta siirdubki tagasi mäele, et siis vaikselt, vaikselt omaette sinistel ukerdada ja päikest võtta, lõppkokkuvõttes tuleb sellest hoopiski rekord kilometraaziga päev kõigi jaoks.

Mäepealsed sõid taas teiselpool mäge suures restos, Kait tutvustas oma nippe ka Jürgenile, seekord siis 2 Jägerteed, limpsi pähe saadud.

Peale sööki tehti palju pilte ja sumbati lumes.

Sel päeval võtsid kõik viimast ja tõusid viimase tõstukiga, et päevast ikka kõike saada. Mari eksib rajalt ja lõpetab teise gondli all, auto on aga esimese all. Kaisa laskub orgu gondliga, sünkides teistega, kõlab telefonist vaid väga jommis hääled. Prognoositakse, et alla jõutakse poole tunni pärast.

All kohtuvad Kaisa ja Monsa, kell muudkui tiksub ja tiksub...see laskumine on eriti pikk ikka, peale tundi aega hakkavad nad ükshaaval jõudma. Enamus laskumisele kulunud ajast veedeti silla all, mis olid vaid loetud meetrid lõpust, sealt oli hea ülevaade asjast ja hea koht, kus lõpetada kõik kodust kaasavõetu.

Toomasel juhtus väike äpardus, üritas tippkiirust arendada (palju välja jookseb), lendas Lennost mööda nagu keravälk, 10m meetri pärast oli ta keras ja lendas pikalt.  Kui Guido sündmuskohale jõudis, oli Tom juba rajalt kadunud ja jätkanud veeremist väljaspool rada.

Päeva etteastet ei saanud siiski Toomas vaid hoopis Lenno (kuigi konkurents oli tihe – Kaisa, Toomas, Monsa, Lenno...). Lenno nimelt tahtis eputada ja trikki teha ja maandus oma sabakondile ( see läheb kategooriasse, situatsiooni koomika)

Mäepäeva lõpus jõudsid alla vaid väga viltuse sammuga mehed. Poiskad, meil muudkui trimpasid, kuid pisiasi, kes koju sõidab ununes, siis jäi taas juhipositsioon tühjaks. Jürgen võtab ohjad omakätte ja asub rooli poole, samm on aga ebakindel ja nii ta siis lõpetabki lõug istmele toetudes.

Siis tuli aga päevakangelane Siim, kes oli täitsa kaine ja kiirelt sai ta ära räägitud meie autojuhiks. Võttegrupilt pandi tuuri ka jäägermeister, et naised sooja saaks, mehed jäid aga päris nõutuks, et kuhu see jäägermeister siis kadus... Võttegrupi jätsime maha ja siirdusime Mari järgi. Tagasitulles olid nad juba uued varud poest soetanud ja pöial püsti ootasid tee ääres.

Kiiresti koju ja pakime end spa’sse minema, nüüd siis 14+ Siim. Poisid olid meil parajad kännuämblikud, kui Spasse jõudsime, eriti  vallatu oli Guids, kes komistas basseini.

Spa oli igati oma nimeväärt, erilist muljet avaldasid 9 sauna/leboruumi (nude area), lemmiksauna on raske valida, kuid paljud olid vaimustatud saunast, kus olid nö kuumad kivitugitoolid ja kuum põrand, hea aroom ning auravad kivid. Ja siis veel muidugi põhusaun ja palgi saun ja....meeldiv kogemus ja imestus kui lahedaid asju on välja mõeldud. Kait, Iff ja Tom proovisid ka toru ära, kes kõvema, kes vaiksema hääle ja väljenditega.

Mainimata ei saa jätta ka väli termaalbasseine (mullikas, soolavann...) ja keerleva vooluga bassein. Monikal oli poolakate seas kõvasti lööki, tõdesime taaskord fakti, et omasid ei tohi ikka omapäi jäitta. Monsa oli hämarasse „soolavanni“ üksi jäänud kui 3 poolakat teda „ründasid“ igast suunast ja üritasid small-talki teha. Ei ole just parim pick-up line „Kas sulle Poola meeldib?“ Monsa leiab siiski basseinist ka omad ja põgeneb kiirelt, 3 poolakat jäävad pika ninaga ja saavad vaid eemalt veel kuumad lehvitused saata.

Spa kogemus oli lahe ja kindlasti vääris oma hinda. Peale Spad oli juttu vähe, kõik olid tühjaks pigistatud. Koju jõudes läksid poisid Siimu koju saatma, et siis buss koju tagasi tuua. Mõnikümmend minutit hiljem, on seltskond samas koosseisus jälle tagasi. Selgus, et oli kohtumine puhumisreidiga, küsiti dokumente, mis Siimul kodumaal, vana saksakeele spets rääkis sujuvalt, „ah dokumendid on hotellis, viin siin sõpru koju.“ Korravalvur vaatas lambiga autosse, Kait ja Jürgen silmad krõllis näitasid peace ja politsei sai olukorrast aru ning soovis head reisi.

Siim sõitis bussiga oma hotelli, et meile siis hommikul jälle järgi tulla

2. mäepäev

25.02 – Vaatame taevasse, meil on veel aega

Äratus on kella 8 ajal. Meessoo esindajad on meil tublid, kui naised alla tulid oli laud juba kaetud, puder laual ja kohv valmis, ideaalne. Hommikul oli üsna kange ikka olla, kes rohkem, kes vähem. Lenno ajab pisut businessi, teised juba varakult valmis liikuma, õues ju särav päike nagu lubatud oli, nägime ka oma lummavat vaadet.

 Hommikune ülesrivistus

Jürgen käis majasokuga deidil, läks edukalt. Täna lähme mäele iseseisvalt autoga, pakime end Mersusse, kõik me 13, aga juhiiste jääb tühjaks...saame vihjest aru ja lõpuks asub Lenno juhtpositsioonile. Evensil on täna väga naiselikud roosad prillid, ta on väga rahul.

 

Ja ruumi jäi ülegi :) 

Gondli saba on täna massive, saame seista seal ligi pool h’d, peale mõningast seismist, läheb meie langenu maTu tagasi autosse, enesetunne pole ikka see mis olema peaks, Lenno süü!

Liigume edasi ja edasi ja edasi, täna on avatud ka tõstuk teisele poole mäge ja meie kasutame võimalust. 4 lifti ja lõpuks saame ka laskuda, otse puudrisse. Ja siis jälle ja jälle, kuigi plaan oli tunnelisse suunduda, et peegelkaameraga, mis hommikul sai turvaliselt Lenno kotti pakitud grupikas teha, grupist oli olemas kahjuks vaid 1/3. Jõuame ka esimesse tippu, kus on väljaehitatud koridor, mis õõtsub omajagu, kõrguse kartuse korral pole parim koht, kus olla.

Saame oma 1/3 grupika tehtud ja võideldes tuulega laskume alla, et sööma minna. Ivo kurdab all, et üleval oli ikka total brain freeze.

Poisid käivad puudris müramas ja filmimas, Guids kasutab eriti suurt tagarehvi, jälg tundub olevat mitme meetri sügavune. Kait paneb oma kaamera proovile, kui sellega mitu korda lumme sukeldub.  Hiljem saime väga kunstilisi pilte :)

Jürgenil tuli äkki eriti tugev looduse kutsung peale ja tuiskas tema mäest alla, jättes endast järgi vaid lumepilve.

Järgmiseks suundume sööma, ilm on ilus ja päike võtab. Seekordne lõunapaik on täis vaid ahvatlusi, Kait on eriti nutikas, kui laseb endal jäägertee, suurde coca klaasi ja ostab selle limpsi pähe. Kaisa on vaimustusest kakaost, millele saab ise vahukoort peale lasta (loe: sisse, nii et kakao on teise järguline). Jürgen tutvub Austria tavadega ja sööb suppi noa ja kahvliga.

Tagasi mäele, ootame teisi, kui meie nina all maandus kopter, mis meil silmad lund täis tuiskas, suuremat actionit siiski ei toimunud, korrapärane maandumine.

 Tõstukid on tänaseks võetud ja nüüd jääb vaid laskuda järgmised 15km, poisid läksid taas puudrisse, enamus küll jäid aukku kinni ja said seal kõvasti võimelda. Jürgen sukeldub peanupuni lumme ja ukerdab seal mõnuga enne kui jälle liiklema saab. Guidoga eriti optimistlikult läksid muukui edasi ja edasi ja lõpetasid suures kausis, kust said järgmised tükkaega, oma 100meetrit mäest üles ronida (sügavas puudris). Kait oli juba ammu kaotatud. Kaisa, Mari ja Post tulevad ühes tempos, rada on mõnus ja kiire aga siis läheb väga laugeks ja peab jalutama, teised ukerdavad ikka puudris. 

Jalutusrada 

Kuna seltskond oli lagunenud, siis läksid ka tehtud plaanid vettvedama ja kokkulepitud kohast sai sujuvalt mööda sõidetud ja ette jäi vaid kodurada külla. Kaisa tegi korraliku salto ja maandus peale, mis tagas linnukesed ja tähekesed pikemaks ajaks. Teel alla kohtume ka Kaiduga ja ka Jürgenit olla nähtud.

Viimane lõpp oli nagu ikka, künklik ja jäine, viimane osa oli ikka väga raske ja võttis ka tublimatel isu uuesti üles minna, et seda viimast lõppu veel sõita.

Kulgemine on külas, lautade vahel, kus vahepeal oli ikka vänge sõnniku hais, Kaisa oli üsna rahul, sest linnukesed jätsid ta vaatevälja mõneks ajaks maha ja pilt oli jälle selge.

Nagu meil kombeks, siis telepaatia endiselt töötab ja kõik satuvad samal ajal ühte kohta. Teeme kõne maTule, kes on päeva siiski kodus veetnud ja tervist parandanud. Ka Evens olla poolest päevast koju läinud.

Tulebki meie tõld ja tõmbame end Spari ette tee kõrvale, kõik jooksevad ükshaaval poodi, kellele küüslauku, kellele piimhapebaktereid jne... Poest väljudes on buss lännu, alles vaid Post, kes muheleb, et oli pisike kokkupuude policiaga. Täpsemad väljendid, mida Austria korrakaitsjad kasutasid olid - scheisse, dummkopf

Võtame ka neiud peale, kes oma mäepäevaga just hakkama olid saanud ja läksime kodusse. Koivad ahju, Guids koorib kartuleid, Kadri hakib küüslauku ja Lenno juhendab. Kait ujutab põrandaid ning loob wc’sse kahemõttelisi loigukesi.

Meenutame päeva saavutusi, vaatame videoid ja itsitame üksteise üle. Iff ei võta omaks ühtegi „saavutust“, mida pealtnägijad nägid. Ei teagi siis, kas Ivol oli teisik mäel, või oli hoopis tema see, kes pea peale kukkus mitte Kaisa, kes veel õhtulgi moka otsast midagi tähekestest räägib.

Evens integreerus Permist pärit neiuga, kuna kodumetsade vahel saab palju sõita, siis puudris oli neil rohkelt rõõmu...