Sölden 2013 video

Meie marsruut

Ja ongi kõik, nagu näha siis kujunes meie Austriast üks vägagi tasukohane  trip, niimoodi on alati tore reisida :)

Eesti -> Poola
Day 1: 1106km (19,5 h)
Ööbimine: Hotel Afrodyta Business & SPA

Poola -> Austria
Day 2 1281km (15h20min)
Ja olimegi kohal. (2387km)

Austria-Poola
Day 1 1387km (16h)
Ööbimine teeääres "punkris"

Poola->Eesti
Day 2 975km (13h20min)
Ja olimegi kodus. (2362km)

Pai Kaidule laheda interaktiivse kaardi eest. (2 pilti on pisut valesti hüpanud, grupika tegime me kodus mitte mäel ja gondlialune kogunemine, ei toimunud mitte meil kodus vaid nr 2. gondli all.)

Exceldus

Lõpetuseks ka väike rahaasjade kokkuvõte.

Maja - 1292 (92€/nägu)
Bussirent - 300 (23€/nägu)
Poola ööbimised - 404 (50.5€ /nägu poolele seltskonnale)
Kütus - 1 480 (106€ nägu)
Muud transpordikulud - 127 (9€/nägu)
Söök - 291 (21€/nägu)
Mäepilet - 241€/nägu

Kogukulu 491€ või 540€ per nägu, millele lisandus veel mäe peal söömised, alkohol ning Aqua Dome külastus vastavalt valitud paketile.

Jõuame koju

3.03

Äratus 6:45 ja 7st väljasõit, kõik tõdesid, et uni oli väga magus ja jätkasid norksamist bussis. Seekordne roolimees on Lenno. Peale 2tunnilist sõitu hakkavad vaikselt silmad avanema ja teeme hommikusöögi mäkis, midagi uut jällegi, Mari proovib mäki pannkoogid ära, täitsa OK.

Bussis jätkame Sõprade maratoniga.

Evenslased teavitavad meid Eestisse jõudmisest 10:29, meil sel hetkel veel paras ports kilomeetreid alles ees. Mida lähemale kodule jõuame seda kehvemaks tee kisub. Lumi sajab praktiliselt horisnotaalselt, tee on jäine ja tuul meeletu. Korra saame bussi ka pea risti teega, edasi kulgeme pisut rahulikumas tempos.

Peale Sõpru teeme Mart Juure ja Andrus Kivirähnu maratoni, kuni jõuame kodumaale, küll on hea näha silti "Eesti Vabariik". Meiega samaaegselt jõuab piiripunkti ka Olerai buss, teatavasti on osad meist sama bussiga ka paar korda reisil käinud ja mõned näod tulevad ka tuttavad ette. Lennol lausa täitsa sõber lehvitab, küsimusele "Kust tulete?", pidi sõps küll kõrvalolijalt abi paluma, tundub, et oli raske reis :)

Poole kümne ajal õhtul ületame ka Tallinna piir, läheb suuremaks embamiseks ja vesistamiseks.

Reisimuljetega on nüüd ühelpool. Aitähh kõigile kallikestele toreda reisi eest. Vartsi vaatame muuvina ka, kuidas Guids söögilauas protestib ja Lenno tagumiku ära lööb...
Seniks aga häid ideid järgmiseks reisideks :)

pai.
k.

Hakkame koju tulema

2.03

Äratus kl 6:00, mõni agaram aga tõusis juba tund varem, et saaks Poola poole kimama hakata. Evenslastel oli ikka nagu sõjaväes, punkt kl 7 väljasõit, kes hilines see maha jäi!

Teine buss ootas, et need ülejäänud kümmekond muna saaks keedetud ja siis 20min hiljem hüppasid samuti bussi. Kiirelt võti peamajja ja hakkame tiirutama. Ilm on jällegi väga ilus, varahommikule kohane tihe udu, aga ei ühtki pilve.

Mida madalamel laskume, seda soodsamaks läheb kütus, me ju juba teame kuidas kütuse pealt kokkuhoida. :)

Mersu sõit kulgeb rahulikult, keegi ei julge igaksjuhuks pudelit avada enne kui lõunapausil on täpne plaan paikka pandud. Hommikupoole teeme Sõprade maratoni, Iff on vapralt roolis ja hoiab tempot 140ne ringis. 

 

Saksamaal sattusime me täitsa kevadesse, lumest pole lõhnagi, päike kütab ja välja +5, mõõõnus!

 

 

Peale lõunapausi läheb meeleolu lustakamaks. Uskumatu aga Lennol on endiselt õllesid, mida degusteerida, seekord koos maTuga.

Kui tavapärased klaaspudelis õlled hakkavad igavaks muutuma siis ühest peatuspaigast tulevad need kaks 5liitrise vaadiga ja sõit võib jätkuda.

Evenslased teavitavad, oma kulgemisest kui on ületanud Poola piiri. Meie neist u 100km tagapool, kuid et pisut torkida, teatame, et "Kaunases on jõhker ummik ja nad võiksid Premi kaudu sõita!"

Päikeseloojanguga toimub juhtide vahetus, rooli asub Jürgen ja hakkame pisikest Poolat läbima. Meie teine burxipeatus reisijooksul. Kait ja Iff proovivad ka mäkki korvpalliplatsi ära. Südaöö paiku otsime öömaja, esimene asutus, kuhu spiooni saadame osutub hospitaliks, kuigi me olime nõus maksma, ei tahtnud nad meid võõrustada. Pole probleemi, paar km edasi leiame oma voodid.

Seekordne öömaja on juba tuntud Poola kvaliteet – oma jalustrabavate lambikuplite, olematute lülitite ja auguliste ustega. Seekord saame 2 tuba, kummaski 4 voodikohta, kiire jagunemine, norskajad ühte ja naised + Jürgen teise. Esimene tuba aga ei sümpatiseerunud naistele kohe mitte ja kuna seal tegelikult oli hoopiski 5 voodikohta, siis kiire vahetus, mis meie kallitele poistele kohe üldse ei meeldinud ja seda pidime kuulama veel tükk aega. Ja kui mõni naine julges veel nina üle poiste ukse viia, tuli sealt ainult kriitikat - mehed! Une magusust see aga ei mõjuta, kuigi seina paksus on olematu ja poiste tuba ei saa mitte unne minna, siis naistekas on sügavas unes kohe kui tuli kustu saab.

6. (viimane) mäepäev

1.03.13

Täna hommikul äratab pannkoogi praadimislõhn. Lõpuks alla roomates, on esimene portsion juba lauale pandud ja saab heamaitsta. Kadri räägib huvitava loo, et kui tema öösel wc käis, oli tuba sinist suitsu täis ja valgest riisist potis oli saanud pruun riis, kõik teised nägid samal ajal värvilisi unenägusid. Ei tea mida Jürgen ja Mari tegi, kelle magamistuba oli vahetult  köögi kõrval...
Väike hommikuvõimlemine ja suundumegi mäele.

Mäele jõuame nagu ikka poole 10 ajal, parkla on pilgeni täis, kuid järjekord polnud midagi erilist ja jõudsime aegsasti üles. Poisid ja Monsa läksid veel proovimata musta rada katsetama, teised nühkisid juba tuttavaid siniseid. Käänuga gondli ülemine osa oli hoolduse tõttu suletud ja seetõttu ei saanud teisele poole mäge minna. Ankrust ei olnud keegi meist vaimustatud.

Kaili, Kaisa ja Kadri suundusid edasi kodunõlvadele, kus tegid ka lõunapausi söögikohas, kus parajasti toimus iga reedene kontsert. Väike notice ka teisele grupile. Samaaegselt tuli ka teade, et gondel on avatud, kuid kontsert tundus ahvatlem ja nii suundusid ka teised kodunõlvale, kus võeti veel viimast sinistel nõlvadel ja siis nauditi ja visati sõrme esinejale laval.

Viimased ärkajad läksid suveniirishopingut tegema, Kaili suundus alla, et Liuxile, kes tegi koolitöid, pooleks päevaks mäekaart anda ja ise arsti juures oma õlga kontrollida (kolm on kohtuseadus - ühte arstipukti külastasid Kaili ja Kaisa ka mäel, kuid kuna nad nägid liiga reipad välja, et helikopterit või buraani kutsuda, anti neile täpsem kontakt, kust abi saab).

Kontsert kogus aina tuure ja mida lugu edasi seda tuntumad lood tulid ja rahvas rohkem kaasaelas. Zombie jäi kindlasti meie poiste lemmikuks.

Kui bänd lõpetas tuli pulti DJ, kes lasi mitu ringi Harlem Shake’i ja siis Gangman style peale, sai oma püüsad mõnusalt jõnksuma, ideaalne punk ideaalsele puhkusele.
Guids defineeris, et peol olnud venkud kandsid Kaisa mütsiga TÄPSELT sama värvi pesu, ei olnud grammi võrra heledam või tumedam, vaid täpselt samasugune tuhmroosa!!

Enamus suundub viimasele laskumisele ja nagu traditsioon juba oli siis viimane häng ka loetud meetrid enne lõppu, silla all. Kaisa ja Post laskusid gondliga külla ja nautisid veel viimast korda seda kaunist vaadet.

Kaili on parajasti ilusa Austria doktorihärra juures ülevaatusel, saab korralikud hinnagu oma seisundile. Ajada asju Eesti kindlustusega ja lisaks ilmarahata nänni, käe stabiilseks hoidmiseks. Süda rahul ja meel rõõmus, võib rahuliku südamega teekonda kodupoole alustada.

Viimane õhtu kujunes rahulikuks, jagasime muljeid oma lemmikutest ja vähem lemmikutsest Austria kommetest. Vaikselt igaüks pakkis oma stuffi ja üsnagi varakult unne...

5. mäepäev

28.02.13

Lenno on täna pudrumeister, Kaili on ööga rohkem invaliidistunud, Kaisal lubab käsi rohkem. Siirdume taas oma bussiga mäele. Kaisa ja Kaili lähevad arsti otsingule, et oma käesd/õlad lasta ülevaadata. Teised siirduvad esimese gondliga üles.

Arsti juures selgub aga enne kui saame üldse probleemist rääkida, tuleb maksta! Tegu on eraarstiga ja seda kindlustus ei kata. Ainuüksi röntgen on 200€, avalikhaigla on külast tunni sõidukaugusel. Loobume teenusest. Kaisa võtab ühe 600se ibuka ja käib küll.

Kiirelt leiame mäel ka teised, selgub et Lenno ajameelsus jättis ta telefoni autosse, millele ta siis järgi läks. Teised tiksusid nii kaua „kodu radadel“, tegime postkaardi pilte.

Jürgen ja Toomas avastasid parki ja tõmbasid ka kõik teised sinna. Lenno kimas tõstukiga meist üle ja kadus. Teised järgnesid, kuid mida ei olnud oli Lenno ja nii saidki kõik endale 15+ minutit päevitamisaega, nii et kõik olid pikali mäetipul ninad päikesepoole, kuni kannatus katkes ja laskusime, et teisele jahimaadele minna.

Ja siis edasi tippu, Lenno jõuab ka meile järgi, kuid kuuldes meie plaanist tuleb jonnipunn külla ja veenab ka enamuse meie seltskonnast ringi.

Niisiis, osad jäävad ootama/laskuma. Jürgen, Mari, Kaisa ja Post hakkasid ronima 90meetrit kõrgemale, mis võis teekonnaks teha u 300meetrit, mis võrdus 20min jalutamisega. Fakt, et õhk muutus aina hõredamaks ja joogipudel oli Guidsi kotis, ei teinud matka lihtsamaks. Üles jõudes tõdesime aga, et retk oli vaeva väärt, kuigi pilv ründas meie vaadet aga ikkagi oleme roninud 3340meetri kõrgusele ja saame omal nahal tunda, mida tähendab hõre õhk.

Palju palju pilte ja hakkasimegi kodu poole liikuma kuna oli plaaniks võetud teha lühem mäepäev ja tulla linnapeale seiklema. Traditsiooniline rada nr 30 venimine, peale pikka harjutamist, tulid täna 3 meest sealt klambreid lahti võtmata läbi (peale 4 päeva harjutamist).

Eelmisel õhtul kaotatud kaardimäng, tähendab Lenno jaoks vale jalg ees viimast laskumist. Teades, ajakulgu viimasel laskumisel, teeb Kaisa veel ühe tõusu, et siis gondliga alla külla laskuda, maTu, nii ustavalt ootab ja tuleb koos Kaisaga. Lenno põrutas aga nii kiiresti eest, et keegi ei näinudki, kuidas ta siis sõitis, peame vaid tema sõna uskuma.

Raja lõpus oli meie laskujaid ootamas pisut närvi aetud kutsuke, kellel Guids natuke üle saba sõitis ja kiirelt edasi pühkis. Tagant tulev Monsa sai aga kutsu viha enda peale, kui peni teda jalast purema hakkas. Publikut oli piisavalt, paljud saavad nüüd arvutiekraani taga itsitades vaadata, kuidas peni mäepäeal inimest kiusab. Alla jõuavad laskujad ja gondeldajad üheaegselt ja võetakse suund kodupoole.

Kodus täidab Guids oma eelmise õhtu kaotatud kaardimängu panuse ja ronib majataguse künka tippu ja tuleb sealt lauaga alla.

Naabrimees meil parajasti pügab oma täpilisi kitsi „mök-mök“, nunnu täpiline kiisu käis ka aetud karva vahel ringi. (nagu tavaliselt on meie kodu ümbritsetud lautadega, see ongi see miski, mis teeb Austria nii meeldivaks).

Mukime ja sätime end linna peale, Iff, kes lukustas end vannituppa esimesena, veedab seal rohkem aega kui meie tavapärane töllerdis, järgmine pesuline saab vannitoast suurema roosilõhna pilvekese osaliseks :))

Pisike suveniiri shoping, Kait, Kaisa ja Guids, siirduvad kohalikku lihapoodi, kust soetavad koju "suveniire" samalajal kui teised akna taga vesistavad.

Õhtusöögi teeme palkmajas. Suured plaanid olid peole minna aga noo, mis nende piduritega ikka peale hakkad. Tänane pidu oli siis baari asemel Sparis.

Maailma vaikseim sõit koju (seltskonnalt, kes läks linna peole). Kodus tõmbame asja ikkagi  rahuldavalt käima. Jürgen ja Mari lähevad linna peale romatikat tegema.

Mitu mängu bitchi, lisandus uusi väljakutseid järgmiseks päevaks.

Siim tegi sel päeval jälle katse lahendada kojamehe vahele jäetud sildike, seekord õnnestus korrakaitsjate majja sisse saada. Toimus suurem targutamine ja seletamine, mitte ei tahetud Siimu "õigeks mõista", kuni tuli juba vana tuttav sell, kes oli Siimu paar õhtut varem puhuma pannud ning nähes autos olevat kaadrit teda ka tänanud. Kiirelt tegi korrakaitsja oma kolleegile ka selgeks, et see mees on tänuväärt, mitte siin peenestamiseks "valesti" parkimise eest, mille peale tõmmati märkusesedel katki ja sooviti Siimupoisile head reisi jätku!