5. mäepäev

28.02.13

Lenno on täna pudrumeister, Kaili on ööga rohkem invaliidistunud, Kaisal lubab käsi rohkem. Siirdume taas oma bussiga mäele. Kaisa ja Kaili lähevad arsti otsingule, et oma käesd/õlad lasta ülevaadata. Teised siirduvad esimese gondliga üles.

Arsti juures selgub aga enne kui saame üldse probleemist rääkida, tuleb maksta! Tegu on eraarstiga ja seda kindlustus ei kata. Ainuüksi röntgen on 200€, avalikhaigla on külast tunni sõidukaugusel. Loobume teenusest. Kaisa võtab ühe 600se ibuka ja käib küll.

Kiirelt leiame mäel ka teised, selgub et Lenno ajameelsus jättis ta telefoni autosse, millele ta siis järgi läks. Teised tiksusid nii kaua „kodu radadel“, tegime postkaardi pilte.

Jürgen ja Toomas avastasid parki ja tõmbasid ka kõik teised sinna. Lenno kimas tõstukiga meist üle ja kadus. Teised järgnesid, kuid mida ei olnud oli Lenno ja nii saidki kõik endale 15+ minutit päevitamisaega, nii et kõik olid pikali mäetipul ninad päikesepoole, kuni kannatus katkes ja laskusime, et teisele jahimaadele minna.

Ja siis edasi tippu, Lenno jõuab ka meile järgi, kuid kuuldes meie plaanist tuleb jonnipunn külla ja veenab ka enamuse meie seltskonnast ringi.

Niisiis, osad jäävad ootama/laskuma. Jürgen, Mari, Kaisa ja Post hakkasid ronima 90meetrit kõrgemale, mis võis teekonnaks teha u 300meetrit, mis võrdus 20min jalutamisega. Fakt, et õhk muutus aina hõredamaks ja joogipudel oli Guidsi kotis, ei teinud matka lihtsamaks. Üles jõudes tõdesime aga, et retk oli vaeva väärt, kuigi pilv ründas meie vaadet aga ikkagi oleme roninud 3340meetri kõrgusele ja saame omal nahal tunda, mida tähendab hõre õhk.

Palju palju pilte ja hakkasimegi kodu poole liikuma kuna oli plaaniks võetud teha lühem mäepäev ja tulla linnapeale seiklema. Traditsiooniline rada nr 30 venimine, peale pikka harjutamist, tulid täna 3 meest sealt klambreid lahti võtmata läbi (peale 4 päeva harjutamist).

Eelmisel õhtul kaotatud kaardimäng, tähendab Lenno jaoks vale jalg ees viimast laskumist. Teades, ajakulgu viimasel laskumisel, teeb Kaisa veel ühe tõusu, et siis gondliga alla külla laskuda, maTu, nii ustavalt ootab ja tuleb koos Kaisaga. Lenno põrutas aga nii kiiresti eest, et keegi ei näinudki, kuidas ta siis sõitis, peame vaid tema sõna uskuma.

Raja lõpus oli meie laskujaid ootamas pisut närvi aetud kutsuke, kellel Guids natuke üle saba sõitis ja kiirelt edasi pühkis. Tagant tulev Monsa sai aga kutsu viha enda peale, kui peni teda jalast purema hakkas. Publikut oli piisavalt, paljud saavad nüüd arvutiekraani taga itsitades vaadata, kuidas peni mäepäeal inimest kiusab. Alla jõuavad laskujad ja gondeldajad üheaegselt ja võetakse suund kodupoole.

Kodus täidab Guids oma eelmise õhtu kaotatud kaardimängu panuse ja ronib majataguse künka tippu ja tuleb sealt lauaga alla.

Naabrimees meil parajasti pügab oma täpilisi kitsi „mök-mök“, nunnu täpiline kiisu käis ka aetud karva vahel ringi. (nagu tavaliselt on meie kodu ümbritsetud lautadega, see ongi see miski, mis teeb Austria nii meeldivaks).

Mukime ja sätime end linna peale, Iff, kes lukustas end vannituppa esimesena, veedab seal rohkem aega kui meie tavapärane töllerdis, järgmine pesuline saab vannitoast suurema roosilõhna pilvekese osaliseks :))

Pisike suveniiri shoping, Kait, Kaisa ja Guids, siirduvad kohalikku lihapoodi, kust soetavad koju "suveniire" samalajal kui teised akna taga vesistavad.

Õhtusöögi teeme palkmajas. Suured plaanid olid peole minna aga noo, mis nende piduritega ikka peale hakkad. Tänane pidu oli siis baari asemel Sparis.

Maailma vaikseim sõit koju (seltskonnalt, kes läks linna peole). Kodus tõmbame asja ikkagi  rahuldavalt käima. Jürgen ja Mari lähevad linna peale romatikat tegema.

Mitu mängu bitchi, lisandus uusi väljakutseid järgmiseks päevaks.

Siim tegi sel päeval jälle katse lahendada kojamehe vahele jäetud sildike, seekord õnnestus korrakaitsjate majja sisse saada. Toimus suurem targutamine ja seletamine, mitte ei tahetud Siimu "õigeks mõista", kuni tuli juba vana tuttav sell, kes oli Siimu paar õhtut varem puhuma pannud ning nähes autos olevat kaadrit teda ka tänanud. Kiirelt tegi korrakaitsja oma kolleegile ka selgeks, et see mees on tänuväärt, mitte siin peenestamiseks "valesti" parkimise eest, mille peale tõmmati märkusesedel katki ja sooviti Siimupoisile head reisi jätku!