1. mäepäev

Hommikul on juba varakult ~7;30 kuulda müttamist. Lenno käib uksel kraapimas, „Ärgake üles, putru tahaks!“ Kait taarub, mitte väga entusiastlikult ringi. Teeme pisikese tutvumisringi, vahepeal on Lenno ohjad oma kätte võtnud ja pudruga asja kallale asunud. Läheb suuremaks sigimiseks-sagimiseks, selgub ka kellel, mis koju jäi, maTu tagavara prillid lähevad Evensi pähe...

Joonistame endale näomaalingud, ikkagi kodumaa sünnipäev. Väljas sajab tihedat lund ja päikesekreemi poole me isegi ei vaata, lootes Murphy’ile. Asume siis matkama 1km bussipeatuse poole. Tunneme kõik kaasa Kadrile, kes paratamatult tuterdab pundi lõpus oma suusasaabastega.

Tänu maalingutele leiame kohe kaasmaalased piletikassade juures, leiame sealt ka Siimu, kes võlub meid oma ilusa naeratusega.

Plaaniks on kohe algul grupikas teha, kuid juba esimesel laskumisel lauguneb grupp, kaotame Liuxi Kadri ja Siimu ja kuna ka ilm on tuuline ja tuisune siis loobume sellest ideest. Lund on palju ja vall on vallis kinni, kuulda on nii tüdrukute kui noormeeste kiljatusi ja sajatamisi. MaTu saab jälle tunde kätte, Maril ja Ivol on esmakordne kogemus Alpides, samuti Toomasel, kes on eriti aktiivne ja pea igal laskumisel on ta esimene all. Rahvast on väga palju ja suundume eemale "kodunõlvadest".

Suuremaid ja väiksemaid potsatusi tuleb kõigil ette, mingi hetk laguneb seltskond kaheks, kes sööma ja kes veel üks-laskumine. Varsti suundub ka teine grupp sööma, hubasesse palkmajakesse. Sööme oma reisi esimesed apple strudel'id ja mõned maitsevad ka esimesed Williamsi napsud ära. Telepaatia ja hea ajastus saadab meid terve päev ja saame me astuda söögikohast välja kui kadunud sõidavad meie näod lumiseks. 

 

Jätkame siiski kahe eraldi seltskonnaga, „hullud“ sihivad ülespoole tuule ja tuisu poole, teised kulgevad rahulikult mööda sinist, metsa vahel ja niidavad suuskureid. Vahepeal „rõõmustab “ neid ka jalgsimatk. Kaisa otsustab lõigata ja skippida kõndimist, olles juba poolel nõlval, hüüab Post, kas saab sõita, Kaisa on nii "so and so". Post jätkab kõmpimist, Kaisa läheb uurib kohalike aedu ja teeb oma shortcuti väga edukalt, väike osa kõhuli aga ikkagi, ei mingit tõukekat vaid puhast Austriat ja tutvumist kohalike lautadega.

Evens ja maTu olid natuke pussy’d ja suundusid juba 15ajal kodupoole, et end koguda ja poering teha, mis siiani tegemata. Neil oli õnne bussiga teha tervele külale tiir peale, kuna ei vajutanud „stop nuppu“, nii et kodu oli so close and yet so far away. Tavapärase 20min asemel oli nende ekskursioon 1,5h. Evensil jätkus vaid „häid“ sõnu bussijuhi kohta. 

Kaisa moosib Ivo enaga poodidesse, Mari on kahevahel, kas minna veel sõitma või tulla ka linna peale, võidab lumelaud. Poodlejad saavad aga varakult suveniirid ostetud ja postkaardid postitatud.

 

Kohtume taas after ski kohas, kus pidu jätkub kauemaks, Williamsi napsid kõigile! Enamus meist näevad välja nagu peksa saanud, tänu kustunus lippudele põskedel, mis meenutavad kahtlaselt sinikaid aga noo, eks me paari päeva pärast olemegi sellised :)

Sujuvalt läheb ka viimane buss, mille maha magame. Vahepeal on mitu poekülastust, küll joogi ja siis õhtusöögi eesmärgil. Guidsile kleepis after skil külge üks mammi, kes tundis huvitava kõnekeele vastu huvi ja kui vastuseks tuli Estland, pidi tädi ära minestama, „Niiii kaugele tulite!??“ Mammi oli väga ekstaasis ja rääkis järgmised pool h’d kui usukumatu, et niii palju jaksasime sõita.... Guids oli juba pisut paanikas, kuidas tüütust turistist lahti saada. Lõpuks võtsime oma poekotid ning hiilisime klubist välja jätsime ekstaasi mammi seljataha. Tegime kõne maTule, et aeg järgi tulla. 13 inimest ja 9kohaleine Mersu, ideaalne kombinatsioon. Ruumi jä ülegi.

Poes käisime sel päeval 4 korda, lõpuks saime õhtusöögi lauale – Pasta bolognese. Guido hapupiimane jäi natuke ilma ja tema sai special salaamipasta. Õhtu kujuneb üsna rahulikuks, enamik on 22ks juba unemaal, viimased vaprad on Lenno, maTu, Post, Kaisa ja Kaili. Kaili saab endale hüüdnime - töllerdiste ema, see talle väga ei sümpatiseeri ja kiirelt üritab nime veeretada kodus oleva Heleni kaela, kes pidavat tegelik ideeautor olema.

Lennol oli kindel arvamus Paksusaate kohta ja lõpptulemusel, leppisime kokku, et Lenno peaks minema saatesse ja oma tõekspidamisi tervele Eestile rääkima, vaikselt pudenes seltskond ja lõpuks jäid nad kahekesi -  Lenno ja maTu, täpsemad andmed puuduvad, mis edasi juhtus. Hommikul oli meil aga esimene langenu.