2. mäepäev

25.02 – Vaatame taevasse, meil on veel aega

Äratus on kella 8 ajal. Meessoo esindajad on meil tublid, kui naised alla tulid oli laud juba kaetud, puder laual ja kohv valmis, ideaalne. Hommikul oli üsna kange ikka olla, kes rohkem, kes vähem. Lenno ajab pisut businessi, teised juba varakult valmis liikuma, õues ju särav päike nagu lubatud oli, nägime ka oma lummavat vaadet.

 Hommikune ülesrivistus

Jürgen käis majasokuga deidil, läks edukalt. Täna lähme mäele iseseisvalt autoga, pakime end Mersusse, kõik me 13, aga juhiiste jääb tühjaks...saame vihjest aru ja lõpuks asub Lenno juhtpositsioonile. Evensil on täna väga naiselikud roosad prillid, ta on väga rahul.

 

Ja ruumi jäi ülegi :) 

Gondli saba on täna massive, saame seista seal ligi pool h’d, peale mõningast seismist, läheb meie langenu maTu tagasi autosse, enesetunne pole ikka see mis olema peaks, Lenno süü!

Liigume edasi ja edasi ja edasi, täna on avatud ka tõstuk teisele poole mäge ja meie kasutame võimalust. 4 lifti ja lõpuks saame ka laskuda, otse puudrisse. Ja siis jälle ja jälle, kuigi plaan oli tunnelisse suunduda, et peegelkaameraga, mis hommikul sai turvaliselt Lenno kotti pakitud grupikas teha, grupist oli olemas kahjuks vaid 1/3. Jõuame ka esimesse tippu, kus on väljaehitatud koridor, mis õõtsub omajagu, kõrguse kartuse korral pole parim koht, kus olla.

Saame oma 1/3 grupika tehtud ja võideldes tuulega laskume alla, et sööma minna. Ivo kurdab all, et üleval oli ikka total brain freeze.

Poisid käivad puudris müramas ja filmimas, Guids kasutab eriti suurt tagarehvi, jälg tundub olevat mitme meetri sügavune. Kait paneb oma kaamera proovile, kui sellega mitu korda lumme sukeldub.  Hiljem saime väga kunstilisi pilte :)

Jürgenil tuli äkki eriti tugev looduse kutsung peale ja tuiskas tema mäest alla, jättes endast järgi vaid lumepilve.

Järgmiseks suundume sööma, ilm on ilus ja päike võtab. Seekordne lõunapaik on täis vaid ahvatlusi, Kait on eriti nutikas, kui laseb endal jäägertee, suurde coca klaasi ja ostab selle limpsi pähe. Kaisa on vaimustusest kakaost, millele saab ise vahukoort peale lasta (loe: sisse, nii et kakao on teise järguline). Jürgen tutvub Austria tavadega ja sööb suppi noa ja kahvliga.

Tagasi mäele, ootame teisi, kui meie nina all maandus kopter, mis meil silmad lund täis tuiskas, suuremat actionit siiski ei toimunud, korrapärane maandumine.

 Tõstukid on tänaseks võetud ja nüüd jääb vaid laskuda järgmised 15km, poisid läksid taas puudrisse, enamus küll jäid aukku kinni ja said seal kõvasti võimelda. Jürgen sukeldub peanupuni lumme ja ukerdab seal mõnuga enne kui jälle liiklema saab. Guidoga eriti optimistlikult läksid muukui edasi ja edasi ja lõpetasid suures kausis, kust said järgmised tükkaega, oma 100meetrit mäest üles ronida (sügavas puudris). Kait oli juba ammu kaotatud. Kaisa, Mari ja Post tulevad ühes tempos, rada on mõnus ja kiire aga siis läheb väga laugeks ja peab jalutama, teised ukerdavad ikka puudris. 

Jalutusrada 

Kuna seltskond oli lagunenud, siis läksid ka tehtud plaanid vettvedama ja kokkulepitud kohast sai sujuvalt mööda sõidetud ja ette jäi vaid kodurada külla. Kaisa tegi korraliku salto ja maandus peale, mis tagas linnukesed ja tähekesed pikemaks ajaks. Teel alla kohtume ka Kaiduga ja ka Jürgenit olla nähtud.

Viimane lõpp oli nagu ikka, künklik ja jäine, viimane osa oli ikka väga raske ja võttis ka tublimatel isu uuesti üles minna, et seda viimast lõppu veel sõita.

Kulgemine on külas, lautade vahel, kus vahepeal oli ikka vänge sõnniku hais, Kaisa oli üsna rahul, sest linnukesed jätsid ta vaatevälja mõneks ajaks maha ja pilt oli jälle selge.

Nagu meil kombeks, siis telepaatia endiselt töötab ja kõik satuvad samal ajal ühte kohta. Teeme kõne maTule, kes on päeva siiski kodus veetnud ja tervist parandanud. Ka Evens olla poolest päevast koju läinud.

Tulebki meie tõld ja tõmbame end Spari ette tee kõrvale, kõik jooksevad ükshaaval poodi, kellele küüslauku, kellele piimhapebaktereid jne... Poest väljudes on buss lännu, alles vaid Post, kes muheleb, et oli pisike kokkupuude policiaga. Täpsemad väljendid, mida Austria korrakaitsjad kasutasid olid - scheisse, dummkopf

Võtame ka neiud peale, kes oma mäepäevaga just hakkama olid saanud ja läksime kodusse. Koivad ahju, Guids koorib kartuleid, Kadri hakib küüslauku ja Lenno juhendab. Kait ujutab põrandaid ning loob wc’sse kahemõttelisi loigukesi.

Meenutame päeva saavutusi, vaatame videoid ja itsitame üksteise üle. Iff ei võta omaks ühtegi „saavutust“, mida pealtnägijad nägid. Ei teagi siis, kas Ivol oli teisik mäel, või oli hoopis tema see, kes pea peale kukkus mitte Kaisa, kes veel õhtulgi moka otsast midagi tähekestest räägib.

Evens integreerus Permist pärit neiuga, kuna kodumetsade vahel saab palju sõita, siis puudris oli neil rohkelt rõõmu...