3. mäepäev

26.02 - Meistrivõistlused kukkumises

Nagu eelmisel õhtul sai räägitud, siis 7ks oli puder valmis, pai Kaidule. Ilm tundub mäel päikseline, nii et kaua me ei jokuta. Kadri ja Liux ei kiirusta ja tulevad hiljem järgi. Buss sooja ja kõik istuvad juba kohtadel kui Iff tuleb ja peab tõdema, et viimane hapupiimane istub rooli. Nii siis pandi täna tanki.

Tõstuki järjekord on märksa lühem kui eile, kuid ussi saame tatsata ikka omajagu aega. Esimese asjana lähme kohe mustale ja siis uuesti, ei olnud see kõigile meelepärane. Alla tulles jäi teele kiirlaskumisrada ja slaalomirada. Osavamad tegid mõlemad läbi.

Siirdume Gaislachkogl 3058meetri kõrgusele vaateplatvormile, ilm on kahjuks häguseks läinud ja tipust ei näe me suurt miskit, sellegipoolest teeme grupikaid nii kuis jaksame.

Laskume jällegi täitsa alla. Võtame raja alla teise gondli juurrde, mõnus metsavaheline käänuline rada, punt on päris suur, Kait puhkab ühel kurvil ja Kaisa tahab viibata, et ta ootaks ja kaamera võtaks ning jäädvustaks meie kulgemist, kuid tähelepanu kadus ning oligi kokkupuude maapinnaga, mis osutus väga valusaks. Järgmised paar minutit sai ainult teed blokeeritud ja kogutud end, et püsti saada. Käsi ei osutanud erilisi elumärke vaid oli üks suur makaron, peale kosutavat Jäägermeistri lonkse jätkus sõit vaevaliselt. Alla jõudes tegime korralikuma diagnoosi, erilist valu polnud, kuid tundetu jäse, mis küünarnukist kõrgemale ei liikunud oli siiski üsna ebameeldiv. Alla Kaisa ei vannu ja siirdume tagasi mäele, saab ka ühe käega hakkama. Poolest päevast aga siiski otsutab Kaisa loobuda ja päeva lõpetada. Enne teeme veel ühe korraliku vahukoorese kakaopeatuse.

Ilm on ilusaks läinud ja allajõudes jääb ikka süda verd tilkuma ja nii ta siirdubki tagasi mäele, et siis vaikselt, vaikselt omaette sinistel ukerdada ja päikest võtta, lõppkokkuvõttes tuleb sellest hoopiski rekord kilometraaziga päev kõigi jaoks.

Mäepealsed sõid taas teiselpool mäge suures restos, Kait tutvustas oma nippe ka Jürgenile, seekord siis 2 Jägerteed, limpsi pähe saadud.

Peale sööki tehti palju pilte ja sumbati lumes.

Sel päeval võtsid kõik viimast ja tõusid viimase tõstukiga, et päevast ikka kõike saada. Mari eksib rajalt ja lõpetab teise gondli all, auto on aga esimese all. Kaisa laskub orgu gondliga, sünkides teistega, kõlab telefonist vaid väga jommis hääled. Prognoositakse, et alla jõutakse poole tunni pärast.

All kohtuvad Kaisa ja Monsa, kell muudkui tiksub ja tiksub...see laskumine on eriti pikk ikka, peale tundi aega hakkavad nad ükshaaval jõudma. Enamus laskumisele kulunud ajast veedeti silla all, mis olid vaid loetud meetrid lõpust, sealt oli hea ülevaade asjast ja hea koht, kus lõpetada kõik kodust kaasavõetu.

Toomasel juhtus väike äpardus, üritas tippkiirust arendada (palju välja jookseb), lendas Lennost mööda nagu keravälk, 10m meetri pärast oli ta keras ja lendas pikalt.  Kui Guido sündmuskohale jõudis, oli Tom juba rajalt kadunud ja jätkanud veeremist väljaspool rada.

Päeva etteastet ei saanud siiski Toomas vaid hoopis Lenno (kuigi konkurents oli tihe – Kaisa, Toomas, Monsa, Lenno...). Lenno nimelt tahtis eputada ja trikki teha ja maandus oma sabakondile ( see läheb kategooriasse, situatsiooni koomika)

Mäepäeva lõpus jõudsid alla vaid väga viltuse sammuga mehed. Poiskad, meil muudkui trimpasid, kuid pisiasi, kes koju sõidab ununes, siis jäi taas juhipositsioon tühjaks. Jürgen võtab ohjad omakätte ja asub rooli poole, samm on aga ebakindel ja nii ta siis lõpetabki lõug istmele toetudes.

Siis tuli aga päevakangelane Siim, kes oli täitsa kaine ja kiirelt sai ta ära räägitud meie autojuhiks. Võttegrupilt pandi tuuri ka jäägermeister, et naised sooja saaks, mehed jäid aga päris nõutuks, et kuhu see jäägermeister siis kadus... Võttegrupi jätsime maha ja siirdusime Mari järgi. Tagasitulles olid nad juba uued varud poest soetanud ja pöial püsti ootasid tee ääres.

Kiiresti koju ja pakime end spa’sse minema, nüüd siis 14+ Siim. Poisid olid meil parajad kännuämblikud, kui Spasse jõudsime, eriti  vallatu oli Guids, kes komistas basseini.

Spa oli igati oma nimeväärt, erilist muljet avaldasid 9 sauna/leboruumi (nude area), lemmiksauna on raske valida, kuid paljud olid vaimustatud saunast, kus olid nö kuumad kivitugitoolid ja kuum põrand, hea aroom ning auravad kivid. Ja siis veel muidugi põhusaun ja palgi saun ja....meeldiv kogemus ja imestus kui lahedaid asju on välja mõeldud. Kait, Iff ja Tom proovisid ka toru ära, kes kõvema, kes vaiksema hääle ja väljenditega.

Mainimata ei saa jätta ka väli termaalbasseine (mullikas, soolavann...) ja keerleva vooluga bassein. Monikal oli poolakate seas kõvasti lööki, tõdesime taaskord fakti, et omasid ei tohi ikka omapäi jäitta. Monsa oli hämarasse „soolavanni“ üksi jäänud kui 3 poolakat teda „ründasid“ igast suunast ja üritasid small-talki teha. Ei ole just parim pick-up line „Kas sulle Poola meeldib?“ Monsa leiab siiski basseinist ka omad ja põgeneb kiirelt, 3 poolakat jäävad pika ninaga ja saavad vaid eemalt veel kuumad lehvitused saata.

Spa kogemus oli lahe ja kindlasti vääris oma hinda. Peale Spad oli juttu vähe, kõik olid tühjaks pigistatud. Koju jõudes läksid poisid Siimu koju saatma, et siis buss koju tagasi tuua. Mõnikümmend minutit hiljem, on seltskond samas koosseisus jälle tagasi. Selgus, et oli kohtumine puhumisreidiga, küsiti dokumente, mis Siimul kodumaal, vana saksakeele spets rääkis sujuvalt, „ah dokumendid on hotellis, viin siin sõpru koju.“ Korravalvur vaatas lambiga autosse, Kait ja Jürgen silmad krõllis näitasid peace ja politsei sai olukorrast aru ning soovis head reisi.

Siim sõitis bussiga oma hotelli, et meile siis hommikul jälle järgi tulla